Mida õppisime retkest virurannikul

Koroona tegi korrektuure ka Viru instituudi plaanidesse ja nii korraldas instituut 13. augustil juba teise, seekord Viru rannikut, selle loodust ja rikkalikku kultuuripärandit tutvustava õppekäigu Virumaa väikemuuseumide esindajatele,  kodu-uurijatele ja koduloohuvilistele.  

Marsruuti tuvustades ütles giidina kaasa teinud Virumaa Muuseumide vanemteadur Uno Trumm, et need ju omal ajal puha Põhja-Eesti peavanemale Thideric de Kivelele kuulunud alad, mida vaatama sõidame. Nii, hoogsalt alustades jätkas Uno oma rohkest teadmistesalvest lugude rääkimist. Ja neid tal juba jagus!

Uudistasime Purtse kindlust, 1990-ndatest tuttavat ürituste paika, kus korraks võttis Unolt jutuotsa üle kindluse peremees Janner Eskor. Lisa andis viru keele tundja Kaja Toikka oma keeleminutitega Lüganuse murdekeelest.

Seejärel suundusime Liimala Tulivee keskuses oleva salapiirituse muuseumisse, kus on eksponaate küllaltki vähe, kuid osalejad hindasid ka sel moel eksponeerimise võimalust, mõistes raskusi esemete saamisel pea saja-aasta vanusest salapiirituse veost Soome ja Eesti vahel. Uno Trumm andis siingi hea ülevaate salapiirituse veost, selle tuntumatest ja vägagi värvikatest tegelastest. Väike peatus oli ka Purtse jõele eurotoel korrastatud kalatrepi juures.

Et kunagine Viru-Nigula vallavanem Ervins Veitsurs on ka koduloohuviline ja kodukandi hea tutvustaja, see selgus tööstuspärandist rikkas Aseris ringi liikudes ja omanäolist Kalvi mõisa aia tagant kaedes. Saime ka teada, et Kalvi kaldal kasvavad kalda küüslauk (karulauk) ja kalda sirel (kuukress).

Ka Kundas tutvusime tööstuse pärandiga. Seekord me muuseumisse sisse ei astunud, vaid jalutasime Uno Trummi põnevate lugude saatel vana tsemendivabriku ümber ja selle töölisasulas. Kunda linn on ju paljuski otsekui välimuuseum. Avastasime endi jaoks Eesti ja ühtlasi ka 150 aastat tagasi avatud Venemaa esimese hüdroelektrijaama. Tunnustasime Kunda kooli õpilaste panust vaatamisväärsuste märgistamisel siltidega, millel objekti lugu ja QR-kood. Leidsime, et võiks olla isegi märgistatud rada, et teisedki huvilised oskaksid minna teest kaugemate objektideni.

Toolse ordulinnus, omal ajal Rakvere merevärav, ärkab taas ellu, kui sellest räägib asjatundja. Nii meiega juhtuski – kangastusid muistsed laevad ja mereröövlid, lõpmatuna näiv linnuse ehitamine, linnuses ja selle ümber toimuv. Linnuse äratas meile ellu hea jutuvestja ja linnuse tundja Uno Trumm.

Meie ranna üheks pärliks on olnud Karepal Selja jõe kaldal asuv Kalame talumuuseum. Seal saime ülevaate nii talust kui kunstnik Richard Sagritsast, tema loomingust ja selle jäädvustamisest, aga ka Teet Suure näitusest. Väike eine õdusas taluõues võetud ja teele.

Korraks tegime sissepõike ka Haljala kirikusse, kus anti teada, et restaureermistööd on lõpusirgel ja et huvilised saavad Haljala kirikusse kui „Tallinn-Narva trassi äärsesse maamärki“ sisse astuda veel sel aastal.

Mida me siis tähele panime? Seda, et igas paigas on rohkesti vaadata, uudistada. Kus rohkem, kus vähem leiab infot kohapealt ja ka internetist. Sedagi, et meil on paiku ja kohti, mis vähem käidud-vaadatud ja millel on potentsiaali. Ja et tänapäeval on tutvustamiseks mitmekesiseid esitlemisvõimalusi. Nähtust leidis nii mõnigi ideid, millest edaspidi snitti võtta.

Ja et oma silm on kuningas ning vana hea giidiga retk oli on ja jääb üle kõige!

Suur tänu selgituste eest, Janner Eskor, Vivian Lepa, Uno Trumm ja Ervins Veitsurs, ning fotode  eest, Hilje Pakkanen ja Enn Laansalu.

Marge Lepik ja Hilje Pakkanen