SAMMA TAMMEALUSE HIIS

Viru-Nigula kihelkonnast üleskirjutatud rahvapärimuse kohaselt kasvas veel sadakond aastat tagasi Sammas Pada jõe ürgoru kõrgel liivasel vasakkaldal ühe pere heinamaal suur tamm, mida ulatasid kolm meest kätest kinni hoides ümbert kinni võtta. Selle tamme kohta räägitakse
järgmist: “Seal tamme juures oli olnud ennem eestlaste hiie paik, kuid ohvri kivi seal ei olnud. Ohvri kivi asemel oli suur tamm. See tamm oli hiie tamm, millele vanad eestlased ohverdasid. Tammele oli tugev aed ümber tehtud, nii et püha puud ei pääsetud rüüstama ega laastama. Selles tammes arvati Jumal sees olema.”

Arvatakse, et Tammealuse hiis oli vanasti Mahu kihelkonna keskne pühapaik. Veel hiljaaegu elas külades vanainimesi, kes mäletasid, kuidas nemad või nende vanemad käisid hiies pidudel – tantsimas, pillimängu kuulamas, teiste inimestega kohtumas.

Rahvapärimuse andmetel lasknud tamme maha lõigata parun, sest külapoisid läinud neil pidudel tihti tülli.

Teistel andmetel põletasid hiietamme 1920ndatel aastatel maha karjapoisid. Puu olnud siis juba seest õõnes ja sinna olnud lihtne lõket sisse teha.

Arvatakse, et vana hiiepuu kohal kasvab praegu uus põlistamm. Tema all olla näha vana kännu jäänuseid.

Tammealuse ehk Samma hiie taastamine sai alguse 1988. aastal, mille algatasid Viru-Nigula Muinsuskaitse Seltsi esimees Helmut Elstrok ja Viru-Nigula Kultuurimaja juhataja Niina Loho. Kaasati ka Sonda metsamehed Aleksander Sinimäe ja Illar Mängel, Rakvere koduloomuuseum ning koos Ahto Kaasikuga Tartu noorte muinsuskaitseklubi Tõlet ja teised maausuhuvilised. Taastamise põhiline pingutus tähendas tammede istutamist.

Tammed kaevati koos metsamees Hillar Mängeliga välja Sonda tammekülvist ning nende istutamiskohad määras nõiavitsaga Aleksander Sinimäe. 5. mail 1989. aastal tuli kokku umbes 150 inimest, kes istutasid hiide 150 noort tamme. Paljud istutatud tammed jäid kasvama ja puid on hiljem juurdegi istutatud. Tänaseks on sirgunud neist umbes kahe hektari suurune puudesalu, mille piirideks on idas Pada jõgi, lõunas – vana kiviaed, läänes jupike kiviaeda ja väike metsatee ning põhjas metsasiht. Kohalik rahvas kutsub kohta Tammealuseks hiieks.

Tekst Anne Nurgamaa
Fotod: Richard Krikmann, Ahto Kaasik ja Marek Laimets