Koduloohuvilised Tudus
Viru instituut koos Vinni vallamuuseumiga korraldasid seekord koduloohuvilistele õppekäigu Tudusse, et tutvuda raba ja alevikuga. Õppekäiku toetas Eesti Rahvakultuuri Keskuse meede „Virumaa pärimuskultuuri toetamine“
Loe lisaks: https://soo.elfond.ee/tegevused/oppe-ja-teavitustegevus/tudu-opperada/
Fotod: Enn Laansalu
Tudu suurt lugu avastamas
“Sõida otse mööda vana raudteetammi, siis keera kaks korda paremale, korra vasakule ja jõuadki kohale,” oli kohaliku teejuhatus kaugemalt tulijale, kes viitadeta teid mööda Eestimaa Looduse Fondi rajatud Järvesoo õpperajale omadega rappa sõita soovis.
Sellesse sohu tasub minna, et oma silmaga vaadata (madal)soo taastamise kulgu – suurt looduskaitselist ettevõtmist, mis tähtis nii Eestile kui Euroopale.
Soo ja raba, see jumalast põlatud paik on eesti kultuuriloos ikka suurt vaeva ja viletsust tähendanud. Igal valitsusel on olnud soodega oma kana kana kitkuda (loe: kraavid kaevata): küll kuivendati soiseid metsi parema puidu saamiseks, küll pidi jõhvikasoost saama hea põllumaa… Eks midagi saadigi, ent milise hinnaga! Nüüd on sealsed sood looduskaitse all. Inimesed saavad uudsel Järvesoo õpperajal uudistada Tudu kandi suurt ja vägevat lugu mitmes keeles, sh edelaviru murdekeeles kirjas nii sealne looduse kui põnev kohalik kultuurilugu.
Igal kohal on oma lugu.
Mis koht see on, kus suuremates metsakolgastes elati vaba elu ega teatud orjaajast midagi, elati otsekui Tasuja vanaisa Vahuri ajal?
Mis koht see on, kus elanikud hoidsid kiivalt enda teda oma salateed, mispidi käidi kodust kaugemal kaupa tegemas ja asju ajamas, hoides sellega kodust eemal kurjad võõrad?
Mis koht see on, kus ainus sealne kiira-käära voolanud jõgi oli sobiv elupaik kaladele, ent raskendas inimeste liikumist ning mille kraavihallid omal ajal sirgeks kaevasid?
Mis koht see on, kust suvel parsil suitsu käes kuivanud taevastele teedele läinud lähikondset saadi alles talvel reega surnuaeda viia ja matta?
Mis koht see on, kus umbes sada aastat tagasi rajati esmalt surnuaed ja alles seejärel sai küla endale ka kiriku? Kiriku ehitamist meenutab lugu, kus külamehed pidid kiriku vundamendikraavi ringi kaevama, kuna see polnud õiges suunas. Kuidas kirikuõpetaja korraldust täideti, seda saab igaüks oma nutiseadme kompassiga üle mõõta. Oli kuis oli, kuid teist sellist puukirikut võib Eestist leida vaid Ruhnu saarelt.
Mis koht see on, kus Peipsi poole sõitjaid tervitab pea 250aastane Hollandi veski, mis pole aga päevagi vilja jahvatanud?
Jah, see koht on Tudu ja selle ümbrus, millega Viru Instituudi eestvedamisel paarikümneliikmeline koduloohuviliste seltskond tutvumas käis. Ei nad jäänud Suigus suikuma ega Tudus tukkuma, nagu pajatavad sealsetele küladele nime andnud Kalevipoja-lood. Kuulasid hoopis retkejuhtide Tudu kooli direktori Helge Arro ja Vinni vallamuuseumi juhataja Hilje Pakkaneni Tudu-lugu.
Eks teadnud retkelised ennegi, Tudu kandi elu allikas on mets.
Helge räägib, et metsa mindi pakku sõdade eest. Tudukatel on teada siinsed pakkuminemise kohad Seljamäel ja Luusaarel, ka viimase sõja eest end varjanud metsavendade elupaigad.
Mets võimaldas siiakanti Tudu mõisniku algatusel rajada klaasivabriku, kus toodeti klaaspurke kilude soolamiseks ning mis pani aluse Järvakandi klaasivabrikule.
Tudu-Paasvere metsad oli niivõrd vägevad, et meil võinuks olla vabalt sada aastat tagasi oma rahvuspark, kui toonane valitsus võtnuks kuulda Paasvere mõisniku ettepanekut. Aga et samal ajal käis Sonda-Mustvee kitsarööpalise raudtee ehitus, siis ametimeestele “akand suurte metsade piale suu vett juoksma – palkisi jo ia raudtied müöeda vabrikusse vedada,” võib lugeda Suokassi poolt edelaviru murdekeelde pandut matkaraja õueraamatust.
Asundustalud ja raudtee äratasid Tudu ellu: avati poode ja kõrtse, edenesid ettevõtmised, kerkis kinnisvara hind. Edenes hariduselu ja õitses seltsielu – 1930ndatel oli Tudus tuletõrjeühing, pasunakoor, keelpilliorkester, näitering, ÜENÜ osakond, tehti kõvasti sporti.
Rahvuspargist ei saanud asja, aga umbkaudu samal ajal 1970ndatel, kui susla tegi pidulikult oma viimase sõidu, rajati sinnakanti hoopiski karude reservaat. Karusid on praegugi Tudu ümbruses ohtrasti. Arvatavasti on iga tudulane vähemalt korra karu näinud, kangemad korduvalt karu naha järel käinud – ja kõik nad on pärast ka ellu jäänud!
Tudu (metsa)elu on korraldanud kolmveerandsada aastat tegutsenud Tudu metskond, metsa majandanud poolsada aastat Tudu metsapunkt. Metsa andis tööd ja metsapunkt ka eluaseme. Tudu elu õitses-edenes selgi ajal hoogsalt. Õieti ongi metskonna ja -punkti teene selles, et Tudu küla 1970ndatel aleviku mõõdu välja andis ning alevikuks “ülendati”.
Jah, metsataguses kandis peavad ikka kanged ja hakkajad inimesed elama, et kauge kandi elu välja kannatada ning väljasuretajate kiuste edasi elada. “Kui külarahvas seljad kokku paneb, siis oleme ikka hakkama saanud,” teab Helge Arro oma kogemustest.
Tudu kandi rahva kangus pannakse sageli proovile. Aga ühele kanguse näitamisele elab juuli lõpus kaasa iga tudulane ja eestlane, kui Tokyo olümpiamängude maadlusmatil asub kõige kõrgemat tiitlit püüdma Tudu oma spordinaine Epp Mäe.
Virumaa koduloohuvilised said Viru Instituudi eestvedamisel koos Tudu kooli ja Vinni vallamuuseumiga Tudu kandi suurest ja vägevast loost linnulennulise ülevaate.
Rohkema järele tuleb ise Tudusse minna!
Hilje Pakkanen
Vinni Vallamuuseumi juhataja
